IRISH WOLFHOUND: andmed koeratõu kohta ja kõik, mida pead teadma.

Tugev, majesteetlik, metsik ja ilus on vaid mõned sõnad, mis tulevad meelde, kui mõelda iiri hundikoerale, mis on Iirimaa üks tähtsamaid sümboleid.

Iiri hundikoer on loom, mis ei ole mitte ainult sümboolselt seotud Iirimaaga, vaid ka väga tugevalt seotud Iirimaa ajalooga. See on loom, mis on koheselt äratuntav ja mida iirlased väga kõrgelt hindavad.

Selles artiklis tutvustame põhjalikult seda koera ning käsitleme selle isiksust, ajalugu ja muud väärtuslikku teavet koera eluea ja tõu tüübi kohta.

Koeratõugu teave

Iiri hundikoer on imposantse pikkusega, ta on tegelikult kõige pikem koeratõug. Ta on sale koer, kuid suur ja tugev. Tal on traatlik karvkate, mis kaitseb teda kriimustuste eest ja aitab tal vastu pidada niisketele ja niisketele Iiri oludele.

Keskmiselt võivad isased olla 32-36 tolli pikad ja 140-180 kilo kaaluvad, kusjuures paljud kaaluvad mõnikord isegi rohkem.

Naised võivad olla keskmiselt 32-34 tolli pikad ja 115-140 kilo kaaluvad.

Tänapäeva iiri hundikoerad on peamiselt taasloodud kõige viimastest, algsetest puhtatõulistest iiri hundikoertest, mida on ristatud teiste tõugudega, näiteks šoti hirvekoeraga, daanikoeraga, tiibeti hundikoeraga ja borzoi'ga.

Isiksuseomadused

Iiri hundikoertel on suur süda ja nad võivad olla üsna õrnad, tundlikud ja rahulikud. Kuigi neil on võime joosta suurel kiirusel, kalduvad nad üldiselt liikudes võtma aeglasemat ja rahulikumat lähenemist. Ideaalsed jalutuskäikudeks või joogi haaramiseks.

Nad on loomupäraselt andekad jahimehed, seega peaksid omanikud olema nendega õues olles valvsad, sest nad võivad teiste loomade järele minna.

Hoolimata sellest, et ta on nii suur ja äge koer, nimetatakse teda oma rahuliku iseloomu tõttu sageli õrnaks hiiglaseks. Siiski võib ta olla ka kaitsev, mis teeb temast suurepärase perekoera.

Iiri hundikoerte kohta on üks ütlus, mis on "õrn, kui neid silitatakse, äge, kui neid provotseeritakse".

Ajalugu

Iiri hundikoer on iidse päritoluga, teda on mainitud isegi juba 391. aastal pKr Roomas, kus teda kasutati gladiaatorina ja küüditajana.

Iirimaal teenis ta peamiselt sõja- ja jahikoerana märkimisväärses mahus. Iiri hundikoer olevat olnud piisavalt tugev, et lahingu ajal füüsiliselt mehi hobustelt ja vankritelt maha tõmmata, ning võis edukalt küttida suurulukit, näiteks hunte, hirvi ja metssigu.

Iiri hundikoer oli Iiri kuningliku perekonna ja Iiri pealike lemmik, neid peeti nii vaprateks, et nende tõu nimi iiri keeles on Cu Faoil, mis tähendab tõlkes vaprat koera.

Iiri vanas õiguses anti luba omada iiri hundikoera ainult kuningatele ja aadlikele. Üldiselt, mida kõrgem oli aadliku prestiiž, seda rohkem hundikoeri oli tema valduses.

Iiri hundikoer oli nii ihaldusväärne, et väidetavalt viitas 12. sajandil Iiri hundikoer nimega Aibe sõja põhjuseks, kui tema omanik keeldus teda Ulsteri kuningale 4000 lehma eest müümast!

Iiri hundikoer oli 19. sajandiks tõsises väljasuremisohus, mis oli tingitud mitmest tegurist, näiteks sellest, et loomad, keda ta kunagi nii metsikult küttis, olid suures osas kogu Iirimaal kadunud, ning 1845. aasta iiri näljahädast.

Õnneks jäi see tõug ellu ja on sellest ajast peale õitsenud ning tänapäeval peetakse seda koerasõpradele suurepäraseks kaaslaseks.

Iiri hundikoera eluiga

Kahjuks on iiri hundikoera eluiga lühem kui paljudel teistel koeratõugudel, sest ta elab ainult umbes 6-8 aastat. See lühike eluiga on tingitud peamiselt iiri hundikoera hiiglaslikust suurusest, mis põhjustab talle palju terviseprobleeme.

Sellega on meie artikkel lõppenud. Kas te olete kunagi varem iiri hundikoeraga kohtunud ja kui jah, siis milline oli teie kogemus?